PEIGMEESHelar

Helar on tavaline Ida-Viru poiss, ema poolt ka Saaremaa juurtega. Sündinud 1984. aasta 20. augustil - just õigel kuupäeval, et sünnipäevadel puhkepäeva nautida - pere kuuenda ja viimase lapsena.
Kooliteed alustas Helar väikeses Maidla Põhikoolis, eks ikka õpetajate lemmiku ja peaaegu puhta viielisena (sest hoolsus ja käitumine pole päris hinded). Õdede ja klassijuhataja õhutusel jätkas Helar 10. klassi Nõo Reaalgümnaasiumis. Helar ei ole loll, kinnitas tema vanaema, öeldes: "Kuidas teine saab loll olla, kui ta käib kahes koolis korraga?" Teiseks oli siis lõpetamata jäänud muusikakool, kus lisaks klaverile õppis Helar ka muid pille mitte mängida oskama.
Ülikoolis käis Helar kaks korda, kõigepealt TTÜ-s ja siis TTÜ-s (esmalt pooleli jäänud IT-d ja seejärel majandust õppimas). Nende kahe perioodi vahele mahtus ka lennukite allalaskmine Tapa Õhutõrjepatareis (loe: ajateenistus). Ülikooli lõpetamise järel suundus Helar turundusalasele tööle, mis iga päevaga üha enam digiturunduse poole kaldub.
Igasugune nokitsemine on Helarit alati huvitanud, olgu see siis mõni veebileht, mingi Arduino projekt, kättesattunud ristsõna või hoopis uus geopeituse aare. Kui Helar räägib telefoniga, siis on teises otsas tõenäoliselt keegi arvutialase probleemiga (sõbrad on selle tegevuse ristinud "Helari it-abiks" või "Helari infoliiniks"). Vabal ajal tegeleb Helar lisaks kõigele muule ka õpetamisega: nädalavahetustel läbi telekaekraani Liverpool FC mängijaid (valjuhäälselt) juhendades ning autoroolis teistele juhtidele tarkust jagades.

KristiinaPRUUT

Kristiina on tugev saare naine. Sündinud 1988. aasta 19. detsembril pere kolmanda ja viimase tütrena. Tema sünniaasta ei jää paljudele meelde, aga see võib olla seotud mitmete asjaoludega, näiteks vöimalusega, et ta on eatu. Ühe öe sönutsi oli ta titena ilgelt kummaline, arendas välja mitmeid aastakümnetepikkusi traditsioone (nt emadepäeva tähistamine), kartis keskmist öde ja jumaldas vanimat - vöite ise arvata, millise öe sönad need on.
Pöhilise alghariduse sai Kristiina koolieelikuna üht toredat külatädi väisates ning tema juures koos Katriniga mängides. Sealt edasi viis tee Tornimäe Pöhikooli, kus Kristiina oli üliedukas öpilane ning oleks seda fantastilist teekonda jätkanud, kuid see polnud vöimalik klasside vähesuse töttu. Tuli edasi minna ja Kristiina sattus Saaremaa Ühisgümnaasiumisse, kus klassikaaslaste arvates oli Kristiina vaikne ja tagasihoidlik tüdruk (nad vist arvavad siiamaani nii).
Pärast kolme Kuressaares elatud aastat sai Kristiina löpuks suurlinna - Tartusse. Kummalisel kombel asus ta Tartu Ülikoolis öppima humanitaarala - usuteadust. See oli pigem reaalteaduste ajuga Kristiina jaoks töeline katsumus, aga hakkama sai ta sellegipoolest. Nalja viluks ja aju reaalpoole toitmiseks hakkas Kristiina usuteaduse körvalt ka raamatupidamist öppima. Juhtus hoopis, et nalja sellest ei saanudki, nüüd töötabki Kristiina raamatupidajana. Vabal ajal tegeleb Kristiina line-tantsuga ja käib Helariga mööda Eestit aardeid jahtimas. Ja et numbritest vähe ei oleks, lahendab usinalt jaapani möistatusi (kui aega antakse).

PRUUTPAARSiin me kokku saime

Kui Kristiinalt küsitakse, kust ta Helari leidis, siis vastab ta naljatledes, et Balti Jaamast. Eks ta mingis mõttes nii oligi. Kristiina oli teel Gertha tüdrukuteõhtule ning tuli koos Signega rongiga Tallinna. Helaril oli Toomase poissmeesteõhtu aruteluni veel aega ja jõlkus Siiliga Balti jaama kaasa. Ega sellest tookord rohkemat polnudki.
Järgmine kord kohtuti Saaremaal. Gertha ja Toomase peol olid mõlemad kutsutute hulgas. Kristiina jäi Helarile silma, kuid läks tema suureks pettumuseks juba varakult edasi teisele peole. Möödus peaaegu kuu, kuid teineteise peale vahepeal mõelnud polnud kumbki.
Ühel hetkel küsis "kõigesüüdlane" Signe, kas ta võib Helari juubelile ühe Krissu kaasa võtta. Kristiina oli veel segaduses, et mida, kelle juubelile, kas juubilar ka teab, et mingi võhivõõras kaasa taritakse. Kuna Helaril ei olnud meeldiva seltskonna vastu midagi ja Kristiina mõtles, et mis seal ikka, peole võib ju minna küll, sõitiski Kristiina Signe ja Siiliga kaasa. Tol õhtul oli Helaril juba pikemalt aega Kristiinaga suhelda (ja talle jook sülle ümber ajada).
Sellest päevast alates suheldi päevagi vahele jätmata (oi neid telefoniarveid). Näost-näkku kohtumised jäid küll nädalavahetustele, kuna Helar elas Tallinnas ja Kristiina Tartus. Nii sõidetigi peaaegu igal reedel kord ühte, kord teise linna. Nii kaks aastat, kuni ühel septembrihommikul olid kõik Kristiina asjad autosse pakitud ja asuti teele Tallinna poole.
Aasta hiljem läksid Kristiina ja Helar Inglismaale Helari sünnipäeva ja kolme koosoldud aastat tähistama. Kui varem olid nad omavahel nalja teinud, et "ma lähen juveelipoest läbi, ostan sõrmuse ka", siis seekord oligi Helaril kihlasõrmus kaasas. Ühel ilusal päeval Harrogate'i linnas, kui täis sai täpselt 3 aastat, otsis Helar võimalust ettepanek teha. See tekkis alles õhtupimeduses geopeituse kattevarjus ning kuigi see ei tulnud Kristiinale liigse üllatusena, ei saanud ta esimese hooga üldse pihta, mis imelikku asja see Helar talle logiraamatu asemel anda tahab.

Lõpetuseks üks pilt imeilusast kihlumispaigast veidi pärast ettepanekut: